Lõpuks vaba: kümme aastat läätsede küüsis

Olen olnud kümme aastat üsna truult kontaktläätsede usku. Või noh, pigem nende vang. Iga hommik algas alati läätsede otsimise ja silma sättimisega. Kusjuures vasaku silma läätsega oli pidevalt üks jama – see ei tahtnud hästi silma minna.

Aga kõik muutus ühel eriti õpetlikul hommikul. Olin eelmisel õhtul jäänud läätsedega magama, kuna väsimus lihtsalt murdis mu maha. Hommikul ärgates ei näinud ma hästi ja pea käis ringi. Kõik oli ähmane ja silmad olid punased, nagu oleksin terve öö nutnud. Hakkasin paanikas googeldama ja sain teada, et jah, läätsedega magamine võib tõesti viia pimeduseni. Aitäh, internet – sul on alati täpselt see info, mis paneb paanikanuppu vajutama.

See hetk oli mu äratuskell. Ma ei tahtnud enam riskida. Läätsed ei ole mitte ainult kallid ja ebamugavad, vaid ka keskkonnale koormavad. Iga plasttopsike ja kilekott tekitas minus väikese rohelise süümeka. Lisaks on mu elu üsna tempokas – töö, trenn, ringitormamine. Igahommikune kontaktläätsede rituaal kulutas mõttetult nii aega kui ka närve.

Nii ma sukeldusingi põhjalikku uurimustöösse. Lugesin artikleid, foorumeid ja kuulasin sõprade ning tuttavate kogemusi. Üha selgemaks sai, et kui oma silmad kellelegi usaldada, siis ainult Smile meetodi ja ReFocus kliiniku kätte. Ei mingit mööndust. ReFocus võitis mind juba esimesel kohtumisel. Kogu personal oli professionaalne, rahulik ja mis peamine - nad tõesti kuulasid. Konsultatsioon oli täpne ja informatiivne ning iga mu küsimus sai vastuse.

Kui operatsioonipäev kätte jõudis, olin ma üllatavalt rahulik. Rahustit ma ei võtnudki, kuna teadsin, et dr Pait Teesalu on inimene, kelle kätesse võin oma silmad usaldada. Operatsioon ise kestis umbes 30 sekundit ja dr Teesalu rääkis rahulikult, mida ta parasjagu teeb ja mida oodata. Tõesti, kogu protseduur oli pigem „ah, oligi kõik?” kui „appi, mis see oli?”.

Kuna olen loomult ülemuretseja ja vägagi eeskujulik patsient, järgisin opieelset ja -järgset juhendit nagu paavsti käsku. Silmatilkade taimerid helisesid kellas, telefonis, võib-olla isegi unes. Tegin ka ühe täieliku ekraanivaba päeva (mis ausalt öeldes oli väga mõnus sotsiaalmeedia detox).

Juhtus ka üks naljakas seik. Ülejärgmisel päeval tundsid silmad end juba nii hästi, et refleksist hakkasin neid kergelt hõõruma. Ja siis saabus täielik paranoia. Mis ma nüüd tegin? Äkki tõmbasin haava lahti?! Silma sees tekkinud „hõõrumistunne” ei andnud rahu. Õnneks oli ReFocusi töötaja vaid ühe telefonikõne kaugusel – laupäeva õhtul ka veel. Ta rahustas mind maha ja selgitas, et operatsioonihaav on vaid umbes 2 mm suurune ning selleks hetkeks juba täielikult paranenud. Hõõrudes ei saa sellega enam midagi juhtuda. Ja üllatus-üllatus - pärast seda kõnet kadus ka mu „hõõrumistunne”. Puhas psühholoogia.

Täna on mu nägemine lausa 120%. Tõesti, ma näen teravamalt ja selgemalt kui läätsedega kunagi varem. Ja mis kõige mõnusam – olen vaba sellest igahommikusest läätsede rituaalist, mis varastas iga päev paar väärtuslikku minutit ning tekitas pidevat mikrostressi. Ei mingit läätsede otsimist ja kummardamist kraanikausi kohale, et neid silma sättida. Elu on nii palju lihtsam. Ärkan, avan silmad ja… näen. Kohe!

Kui mõtled, kas silmade laseroperatsioon on seda väärt, siis minu kogemus ütleb selgelt: on küll. Aga ära tee järeleandmisi. Tee operatsioon parimas kliinikus ja kogenud spetsialistide käe all. Tee seda nii, et sa ei pea kahetsema.

Aitäh, ReFocus, selle meeldiva kogemuse eest!

Tekst: Doris Sooläte, Testlio vabakutseliste kogukonna vanemjuht