Kreete kogemuslugu: kunagisest patsiendist kolleegiks

Prillid sain ma endale juba varases teismeeas, kui neid tegelikult veel päriselt vaja polnudki, aga ma nii väga tahtsin. Alguses kandsin neid pigem aksessuaarina, näiteks koolis tagapingis istudes,
ning mingiks ajaks unustasin need sootuks ära. Kui ma need hiljem taasavastasin ja ette panin, sain aru, et prillidega oli mu pilt tõesti palju selgem. Sealt see päris prillikandmine alguse saigi. Igapäevane prillikandmine jäi mulle aga ebamugavaks. Proovisin ka kontaktläätsi, kuid need kuivatasid ja väsitasid silmi ning nende paigaldamine oli lihtsalt tüütu. Prilliraamid omakorda tekitasid mul kergesti peavalu ja isegi õige klaasitugevuse juures tundsin, et ei näe piisavalt hästi. Mind häiris väga, et ei tundnud tänaval inimesi kohe ära ja autoga sõites pidin liiklusmärkide
lugemiseks pingutama. Kumbki lahendus polnud päris see.

Laseroperatsioonid muutusid järjest populaarsemaks ja ma kuulsin ümberringi palju positiivseid kogemusi. Sain üsna varakult selgeks, et teen selle operatsiooni kunagi ära. Umbes 25-aastaselt hakkasin asja tõsisemalt kaaluma ja uurisin erinevaid võimalusi. Teadsin, et minu lühinägelikkus ei olnud enam muutunud, ja olin enda jaoks selgeks mõelnud, et soovin operatsiooni teha kindlasti Eestis, et saaksin hiljem alati samasse kohta tagasi pöörduda.

Otsustavaks sai hetk, kui üks minu patsient oli just ReFocuses laseroperatsioonil käinud ja sama
operatsiooni oli samas kliinikus läbi teinud ka minu kolleeg. Mõlemad soovitasid dr Pait Teesalu. Kolleeg andis mulle lahkelt oma sõbrakaardi, et saaksin alustada tasuta konsultatsiooniga ja läbida silmauuringud. Usaldasin neid inimesi nii palju, et ei hakanud enam muid variante kaaluma. ReFocuses käisin niigi juba aastaid silmaarsti tavakontrollis, nii et kõik tundus loomuliku jätkuna.


Operatsioonipäev

Operatsioonipäeval olin esialgu elevil, sest olin seda päeva nii kaua oodanud. Kliinikus tekkis
aga ühel hetkel ärevus, sest mõte, et keegi hakkab päriselt minu silmadega midagi tegema, oli
üllatavalt raske ette kujutada. Õnneks oli personal väga toetav. Mäletan siiani, kuidas üks töötajatest jagas oma kogemust sama operatsiooniga. See mõjus tol hetkel väga julgustavalt. Tuletasin endale pidevalt meelde, et paljud on selle juba läbi teinud ja küll mina ka hakkama saan. Tegelikkuses läks kõik väga kiiresti. Protseduur oli valutu ja kerge ebamugavustunne kestis vaid mõne minuti. Sellele järgnes mõnus pingelangus – silmade tilgutamine ja puhkamine. Püüdsin hoolikalt järgida kõiki juhiseid ning anda silmadele aega taastumiseks. Siiski mäletan eriti hästi, kuidas vaatasin samal õhtul aknast välja ja nägin täiesti selgelt puulehti liikumas, kõiki pisikesi detaile. Olin nii õnnelik. Igapäevaelu muutus kohe palju mugavamaks. Sain vabamalt autoga sõita ning diivanil telekat vaadata, ilma et prilliraamid kuskile suruksid. Tänaval tundsin inimesi jälle kohe ära ning ma ei pidanud enam muretsema uduste või määrdunud klaaside pärast. Need võivad tunduda väikeste asjadena, kuid just sellistest pisiasjadest see mugavus koosnebki.

Patsiendist kolleegiks

Paar aastat tagasi avaldas ReFocus töökuulutuse ja kuna otsisin parasjagu uut väljundit, kandideerisin kohe. Mul olid patsiendina keskusest nii head mälestused tavavisiitidest, operatsioonieelsetest uuringutest ja elu muutvast operatsioonist. Olin juba varem õena töötanud, mistõttu jälgisin erilise põnevusega, milliseid protseduure mulle tehakse. Aparaate ja mõõtmisi oli nii palju ning kõik töötajad olid alati väga meeldivad. Mul on hea meel, et olen nüüd ise osa sellest kollektiivist. Täna töötan ReFocuses õena: aitan silmaarstidel tavavisiite läbi viia ning teen erinevaid uuringuid ja nägemisteravuse kontrolle. Lisaks teen koostöös dr Pait Teesaluga laseroperatsioonidele eelnevaid uuringuid. Nii kohtun inimestega, kes seisavad silmitsi samade küsimuste ja ootustega, mis olid kunagi ka minul. Oma kogemusest mõistan hästi, kui ärevil inimesed vahel on ja kuidas nad proovivad endale operatsiooni ette kujutada. Saan neile jagada, mida ise tundsin, ning julgustada neid, kes vajavad enne otsuse tegemist veidi rohkem kindlustunnet. Püüan neid toetada, sest see lühiajaline ebamugavus on kõike seda väärt.

Rõõm on näha patsiente, kes avastavad, et näevad jälle selgelt ka kõige pisemaid tähti. Sageli kirjeldatakse seda täiesti uskumatu kogemusena. Kunagi olin mina see, kes vajas julgustust ja ootas elevusega võimalust prillidest vabaks saada. Praegu saan ise olla toeks teistele, kes seisavad samasuguse otsuse ees. Mulle meeldib, et saan ühendada oma erialase kogemuse isikliku patsienditeekonnaga. Ja seda just ReFocuse meeskonnas, keskuses, kuhu tulin kunagi ise abi saama.