Tugevast miinusprillist nägijaks – lisaläätse operatsiooniga
Autor: ReFocus Silmakeskus | Kategooria: Lisalääts
Olen alati olnud see inimene seltskonnas, kelle puhul prilliklaaside tugevusest juttu tehes imestatakse, et sa vist tõesti ei näe mitte midagi. Ja nii oligi – prillid on mul olnud umbes 10. eluaastast ning tugevus neil 30. eluaastaks -7 ja -6. See tähendab, et hommikuti ärgates on vaja prillid esimese asjana ette panna, et üldse voodist püsti tõusta. Juba 14-aastaselt hakkasin kandma igapäevaselt kontaktläätsi. Tugev miinus on olnud alati ka põhjuseks (või ettekäändeks?), miks mul pole autojuhilube. Nägemine isegi prillide või läätsedega pole lihtsalt olnud piisavalt hea, et selgelt näha liiklusmärke ja viitasid. Nüüd aga ma seda enam öelda ei saa, kuna aprilli alguses tegin ära mõlema silma lisaläätse paigaldamise operatsiooni ReFocus kliinikus.
Esimesed sammud perfektse nägemise poole
Minu lugu algab tegelikult juba hulga varem – eks töötervishoiuarsti silmakontrollis on aastaid mainitud, et äkki olen ma mõelnud laseroperatsioonile, mis mu nägemise korda teeks. Ja selle mõttega olen ma aastaid ka mänginud. Esimest korda võtsin julguse kokku 2025. aasta jaanuaris, kui broneerisin aja ühte teise silmakliinikusse laseroperatsiooni konsultatsioonile. Kogemus seal oli paraku pigem negatiivne – esmalt sain noomida selle eest, et miks on optometrist määranud mulle prillid, millega näen vaid 30-40%? Ma ei osanud sellele vastata, viimati kirjutati varasemast tugevamad
prillid paar aastat tagasi. Seejärel öeldi, et laseroperatsioonile nad mind kohe suunata ei saa, kuna miinust paistab tegelikult olevat -9 lähedale, mis on antud protseduuri puhul juba väga piiripealne. Tule aasta pärast tagasi ning kui miinus jääb samaks, siis äkki saab teha. Sel juhul pean siis arvestama, et tulevikus on mul ilmselt väga kuivad silmad, ma ei saa kunagi enam kanda kontaktläätsesid, teha täiendavat laseroperatsiooni, kui miinus peaks tagasi tulema. Samuti on suurem tõenäosus
halodele ja muudele tüsistustele, kuna sarvkest silmas lihvitakse lihtsalt nii õhukeseks. Olin sellest kogemusest üsna löödud – ju siis pean oma tugeva miinusega hakkama saama ning häid lahendusi minusugusele pole.
Liigume ajas aasta edasi – 2026. aasta jaanuaris märkasin ühe mõjuisiku postitust, kes jagas enda kogemust ReFocus kliinikus. Samuti laseroperatsiooniga. See kuidagi kõnetas mind ja otsustasin, et käin ka ReFocuses konsultatsioonil. Kui nemad leiavad ka, et minu nägemise parandamine on pigem riskantne ja keeruline, siis nii on. ReFocuses võeti mind väga kenasti vastu. Viidi läbi põhjalikud uuringud, mida oli märgatavalt rohkem, kui aasta tagasi külastatud kliinikus. Minu jaoks on nägemise
kontrollimine alati psühholoogiliselt ebameeldiv kogemus – lihtsalt vaatad abitult seda tähtedega tahvlit ja pead tunnistama, et nägemine on kehv ning kõige alumist rida pea kunagi lugeda ei suuda. Õhustik oli ReFocuses aga väga soe ja toetav. Täiesti erinev minu aasta varasemast kogemusest.
Optometristi juurest liikusin edasi silmakirurgiga vestlema – ja ma olen nii tänulik selle eest. Kui seni olin mõelnud vaid laseroperatsiooni peale (ausalt öeldes ei teadnudki, et muid valikuid üldse on), siis kirurg seletas mulle põhjalikult, et olemas on ka alternatiiv suure miinusega patsientidele – paigaldada silmadesse lisalääts. Ta tutvustas mulle silma anatoomiat ja seda, mida tehakse silmaga laseroperatsioonil ja mida lisaläätse operatsioonil. Samuti arutasime, et mida toob kaasa üks või teine protseduur. Nüüd oli minu kord otsustada, mida oma nägemise parandamiseks teha. Igal juhul – lahendus on olemas. Ausalt öeldes ei olnud valiku tegemine väga keeruline – jah, lisaläätse paigaldus (ICL) kõlab juba ebameeldivamalt, kui laseroperatsioon. Sinu silma tehakse väike sisselõige ning paigaldatakse lääts, mis läheb ise silmas lahti. Küll aga on sellel minu silmis palju hüvesid – vajadusel saab lisaläätse välja vahetada, tulevikus saan kanda ka kontaktläätsesid või teha lisaks laseroperatsiooni. Samuti on see parem variant, kui sul on soodumus kuivadele silmadele. Tõsi, rahakotile on ta pisut kulukam kui laseroperatsioon, kuid minu silmis on see seda väärt.
Esimesed sammud perfektse nägemise poole
Minu lugu algab tegelikult juba hulga varem – eks töötervishoiuarsti silmakontrollis on aastaid mainitud, et äkki olen ma mõelnud laseroperatsioonile, mis mu nägemise korda teeks. Ja selle mõttega olen ma aastaid ka mänginud. Esimest korda võtsin julguse kokku 2025. aasta jaanuaris, kui broneerisin aja ühte teise silmakliinikusse laseroperatsiooni konsultatsioonile. Kogemus seal oli paraku pigem negatiivne – esmalt sain noomida selle eest, et miks on optometrist määranud mulle prillid, millega näen vaid 30-40%? Ma ei osanud sellele vastata, viimati kirjutati varasemast tugevamad
prillid paar aastat tagasi. Seejärel öeldi, et laseroperatsioonile nad mind kohe suunata ei saa, kuna miinust paistab tegelikult olevat -9 lähedale, mis on antud protseduuri puhul juba väga piiripealne. Tule aasta pärast tagasi ning kui miinus jääb samaks, siis äkki saab teha. Sel juhul pean siis arvestama, et tulevikus on mul ilmselt väga kuivad silmad, ma ei saa kunagi enam kanda kontaktläätsesid, teha täiendavat laseroperatsiooni, kui miinus peaks tagasi tulema. Samuti on suurem tõenäosus
halodele ja muudele tüsistustele, kuna sarvkest silmas lihvitakse lihtsalt nii õhukeseks. Olin sellest kogemusest üsna löödud – ju siis pean oma tugeva miinusega hakkama saama ning häid lahendusi minusugusele pole.
Liigume ajas aasta edasi – 2026. aasta jaanuaris märkasin ühe mõjuisiku postitust, kes jagas enda kogemust ReFocus kliinikus. Samuti laseroperatsiooniga. See kuidagi kõnetas mind ja otsustasin, et käin ka ReFocuses konsultatsioonil. Kui nemad leiavad ka, et minu nägemise parandamine on pigem riskantne ja keeruline, siis nii on. ReFocuses võeti mind väga kenasti vastu. Viidi läbi põhjalikud uuringud, mida oli märgatavalt rohkem, kui aasta tagasi külastatud kliinikus. Minu jaoks on nägemise
kontrollimine alati psühholoogiliselt ebameeldiv kogemus – lihtsalt vaatad abitult seda tähtedega tahvlit ja pead tunnistama, et nägemine on kehv ning kõige alumist rida pea kunagi lugeda ei suuda. Õhustik oli ReFocuses aga väga soe ja toetav. Täiesti erinev minu aasta varasemast kogemusest.
Optometristi juurest liikusin edasi silmakirurgiga vestlema – ja ma olen nii tänulik selle eest. Kui seni olin mõelnud vaid laseroperatsiooni peale (ausalt öeldes ei teadnudki, et muid valikuid üldse on), siis kirurg seletas mulle põhjalikult, et olemas on ka alternatiiv suure miinusega patsientidele – paigaldada silmadesse lisalääts. Ta tutvustas mulle silma anatoomiat ja seda, mida tehakse silmaga laseroperatsioonil ja mida lisaläätse operatsioonil. Samuti arutasime, et mida toob kaasa üks või teine protseduur. Nüüd oli minu kord otsustada, mida oma nägemise parandamiseks teha. Igal juhul – lahendus on olemas. Ausalt öeldes ei olnud valiku tegemine väga keeruline – jah, lisaläätse paigaldus (ICL) kõlab juba ebameeldivamalt, kui laseroperatsioon. Sinu silma tehakse väike sisselõige ning paigaldatakse lääts, mis läheb ise silmas lahti. Küll aga on sellel minu silmis palju hüvesid – vajadusel saab lisaläätse välja vahetada, tulevikus saan kanda ka kontaktläätsesid või teha lisaks laseroperatsiooni. Samuti on see parem variant, kui sul on soodumus kuivadele silmadele. Tõsi, rahakotile on ta pisut kulukam kui laseroperatsioon, kuid minu silmis on see seda väärt.
Käes on operatsioonipäev!
Operatsioon ise toimus pea kaks kuud hiljem – aprilli alguses. Läätsed pidi varem ette tellima ning nende tarnimine võttis aega. 8. aprillil ärkasin hommikul üles, olin elevil, aga samas ka närvis. Ikkagi hakatakse minu silmi lõikama, mis saab suure tõenäosusega olema ebameeldiv. Kell 12.45 olin juba kliinikus oma saatusekaaslastega ning kordamööda tilgutati meile silma erinevaid tilkasid. Umbes tunnike eesruumis ning siis oli aeg lõikuseks. Õnneks pakuti mulle ka rahustavat tabletti, mille kindlameelselt vastu võtsin.
Operatsiooniks kittel seljas, müts peas suunati mind operatsioonisaali. Või noh, juhiti kuna ma ei näinud mitte midagi. Ikkagi suur miinus. Toolis pikali hakkas protseduur pihta. Siinkohal trigger warning, kuna kirjeldan enda kogemust pigem detailselt. Esimese asjana öeldi mulle, et mingil juhul ei tohi kätega vehkida, ning pakuti stressipalle. Võtsin need kohe vastu. Kõigepealt võeti ette vasak silm – ripsmed kleebiti kinni, nägu kaeti ning siis stseen õudusfilmist – silm tõmmati klambriga lahti. Minu
küsimus oli, et mida ma teise silmaga tegema pean, mis hetkel niisama on? Vastus – ole nii, kuidas mugav on.
Kui seda tunnet kuidagi kirjeldada, siis kõlaks see umbes nii: kui tõmbad oma silma sõrmega nii lahti kui võimalik ja lased väga lähedalt oma telefoni valgust otse silma. Samal ajal oled sunnitud sinna lambi sisse vaatama. Ärge kodus järele proovige, palun. Ehk väga-väga intensiivne kogemus. Ebamugav, aga mitte valus. Ainuke asi, mis otseselt andis tunda, oli surve, kui lisalääts silma sisse paigaldati.Valgusesse vaatamine valmistas vahepeal raskusi, kuna ma tundsin, et mingid veidrad
osad näost hakkavad tudisema. Mingi hetk kirurg isegi mainis, et prooviksin oma silma rohkem paigal hoida. Samal ajal opilaual oiates ning sügavalt sisse-välja hingates ma õnneks suutsin seda teha. Ühele silmale kulus maksimaalselt 10 minutit. Kergendustunne oli suur, sain ka vahepeal võtta lonksu vett. Siis oli aeg võtta ette teine silm. Vähemalt teadsin, mida oodata. Suureks-suureks toeks oli personal, kes lisaks kirurgile opitoas minuga tegeles ja toetas. Kommunikatsioon oli väga hea – mind hoiti jooksvalt kursis, mis hetkel mida mu silmaga tehakse. Ja lisaks oli ruumis töötaja, kes hoidis sõna otseses mõttes mu kätt – see jahe käesilitus samal ajal, kui silmas käib operatsioon, ei lähe kunagi vist
meelest. Olen selle eest väga tänulik – tunne oli turvaline ja hoitud.
Operatsioon kestis umbes 20 minutit, misjärel suunati mind tugitooli puhkama. Tahtsin esimese hooga kirjutada lähedastele, et minuga on kõik hästi ja operatsioon on tehtud. Silmad olid aga rasked ning väga lahti ei tahtnud/saanud ma neid teha. Kiire kõne siiski õnnestus. Puhkasin mõnusas pimeda ruumi tugitoolis kuskil 30-40 minutit, misjärel kirurg mind ka üle vaatas. Kaua kardetud/oodatud opipäev oligi tehtud. Nüüd hakkab taastumine koos lõputu silmatilgutamisega ning nende „kiirete“ päikseprillidega, mis mulle kotikeses koos silmatilkade ja juhistega kaasa anti.
Taastumisest
Järgnevad 2-3 päeva veetsin suuresti silmad kinni selili lamades. Lähedale ei näinud üldse midagi, kuid kaugele vaatamine hakkas järjest rohkem selgemaks minema. Operatsioonijärgsel päeval käisin kontrollis, kus kõik oli hästi ja korras. „Siit hakkab aina paremaks minema“, ütles kirurg. Mida peale operatsiooni tohib ja mida ei tohi? Magama peab sellili, anti kaasa ka sellised vahvad kummipaelaga kaitseprillid, mida öösiti kanda, kui kipud olema rahutu magaja. Mina seda igatahes olen. Intensiivsem trenn, saun, spaa on lubatud vähemalt 2 nädalat pärast operatsiooni. Samuti ei tohi raskusi tõsta ja pikalt kummardada 2 nädalat. Alkoholi ei tohi tarbida nädal aega, silmameiki umbes samamoodi. Kõige suurem mure silmameigi puhul pidi olema mitte ripsmetušš ise, vaid kuidas seda maha võtta – seda peab tegema rahulikult ja mitte silmi hõõrudes. Kui minu operatsioon
toimus kolmapäeval, siis tööle naasin esmaspäeval. Kuna töötan arvutiga, siis pean võtma pigem rahulikult, sest silmad kipuvad ruttu väsima. Eks arusaadav ka, sest aju ja silmad alles harjuvad, et ma nii hästi näen.
Täna kirjutan seda artiklit nädal peale operatsiooni. Taastumine on olnud tegelikult pigem kerge – jah, esimesed päevad on silmades halod, veidi udusust, kõik tundus intensiivne. Kuid ma ei ole tundnud, et midagi kraabiks või takistaks nägemist. Kõige suurem mure on olnud sellili magamisega – nimelt peab seda tegema 3 ööd, et mittesilmi kuidagi kahjustada. Mulle aga see üldse ei sobi, kuna alaselg hakkab valutama. Seega olid need ööd kõige keerulisem osa taastumise juures. Teine märksõna taastumise juures on silmatilgad – neid ikka kulub ning 3 nädalat on vaja regulaarselt erinevaid silmatilku kasutada. Õnneks olen tilgutamisega varasemalt juba palju kokku puutunud ning keerulisim osa on panna paika õige graafik, millal ja mis tilku vaja panna on. Sellega aitavad mind telefoni meeldetuletused.
Täna käisin ka oma teises operatsioonijärgses kontrollis (nädal peale operatsiooni). Esimest korda üle väga-väga pika aja nägin ma seda kõige väiksemat tähtede rida ehk minu nägemine on 120%. Igapäevaelus näen ma nüüd selgelt tänavate nimesid, autode numbrimärke kui ka inimeste nägusid, kes autode sees istuvad. Varem pole ma isegi nendele asjadele tähelepanu pööranud, sest ma niikuinii ei näe. Olen tabanud end ka olukorras, mil hakkan automaatselt silmi kissitama. Ja siis saan aru, et oota, see pole ju enam vajalik, sest ma näen niisama ka. Järgmine silmakontroll ootab mind juba mai alguses, kui operatsioonist on möödunud kuu. Olen väga rahul! Siiani tundub mulle uskumatu, et ma selle protseduuri päriselt ära tegin. Ma olin oma nägemise parandamise operatsioonile mõelnud ju tegelikult nii kaua ja nüüd olengi ma siin. Ärkan hommikul üles ja näen, mis mu ümber toimub. Kuigi ma arvan, et 100% jõuab see mulle kohale siis, kui olen kõik kontrollid ja kohustuslikud tilgutamised ära teinud. Täna tunnen veel, et silmad on veidi väsinud ning vajavad taastumiseks veidi rohkem aega.
Olen ülimalt tänulik ReFocus kliinikule – andsite mulle enesekindluse ja turvalise keskkonna, et võtta ette selline suur asi nagu nägemise parandamine. Kuigi mu prillid olid -6 ja -7, siis uuringute tulemusena paigaldati mulle silma lisaläätsed tugevuses -8.5 ja -9.5. See näitab, et isegi tugevate miinusprillide kandjatele on võimalus. Aitäh dr Pait Teesalule, kes minu silmi opereeris, dr Maarja Kirsimäele, kes mind erinevate protseduuride osas nõustas ning kogu ReFocus personalile, kes minuga tegeles ning oli igat pidi toeks nii opipäeval kui sellele eelnevatel ja järgnevatel külastustel.
Autor: Kaie-Mari Hanikat